Puhtal põrandal, puhta rehe all uudisvihud nad ahet ootavad. Vaikus pühalik raskeis vihkudes, kuldseis kõrredes puhtal põrandal. Puhtal põrandal, puhta rehe all rahu pühalik, mõte vihkudes... Küll nad mõtlevad, kuidas vanake valgejuuksene, seemne kukutas. Vaga meelega, vaikse sooviga: õnne talule, õnne majale — õnne pojale, pojapojale, pojalastele ikka, igavest'!
Südamlikud ja kaunid luuletused
Tuisk
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa. ✻ Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
Talvine tihane
Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jäen neid vaatama: mõtlen ma: Tuli ta: lahtistel tiibadel lennuga — teine ka!
Meri
Meil ukse ees lainetab meri, käib alla ja ülesse; siin laine lainet ajab, küll taga järgesti. Siin lainetab rukkiväli kuldlaineid mu õue all. Ja isa, ema ja käli nad vaat'vad väraval... Mu üle Eesti taevas on nõnda sinine ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, nii soojasti.
Üks suu
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!
Emmajöe kaldal
Oh Emmajõggi, — ma jälle So laenid terretan! Oh Emmajõggi, — ma jälle So lehk'wat kallast nään! Sa jälle süddant rõmul', Suud laulul' ärritad, Sa pühha Eesti jõggi! Kuis mõtteid laenetad! Oh Emmajõggi, kus õitseb Weel Wannemuinse keel, Kus temma laul ja kannel Meil' järrelhüüdwad weel; Kus Kalewide sõnnad Ja teggud mälletab Noor põlw ja wanna surust Neis mele tulletab; Kus kõrged sambad tõuswad Ta haualt üllesse Ja waimo walgust wälk'wad Mo Eesti piirdesse, – Oh Emmajõggi, kül näggid Sa aasta-saddades Mo Eestimaad pea õnnes Ja kibbedas silmawees, Ja orjakütkeid kandwad Ja rõmus hõiskawad — Ja mis aeg toob, ka sedda So laened weel mattawad. Neid isse agga waikselt Sa wolad, ligutad, Nääd rahwa põlwed tõuswad Ja jälle kadduwad. Kes agga so kõnnet mõistab, Sel' mõnda kulutad Sest, mis sa aea lendul Näin'd, kuled, teada saad. Oh Emmajõggi, ikka Sind südda ka terretab, Nipea silm so pühha Ja kuulsat kallast nääb! Ja sinno laened laulwad Mull' unnewiit kord ka — Lauliko haua lilled Neilt kaugel ei õitsenda!
Mu ilus kullakene
Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!