Et mõista head

Selleks, et mõista head
leia esmalt üles oma vead
selleks, et mõista head
vägikaigast vedama peab

Selleks, et mõista head
valet läbi elama peab
selleks, et mõista head
väärikust kaotama peab

Selleks, et mõista head
valu tundma vahel peab
selleks, et mõista head
ilma kõigest jääma peab

Selleks, et mõista head
anna andeks kõigile vead
selleks, et mõista head
mine rahus, kus süda veab

Selleks, et mõista head
egost lahti laskma peab
selleks, et mõista head
puhas hing olema peab

Selleks, et mõista head
südame avama peab
selleks, et mõista head
päriselt elu elama peab

Autor: Monika Kuzmina

Mina ja meri

Vaadates järgi päikesele
üle laineharjade vahu,
istun ma rannale liivasele,
hinge on tekkinud rahu…

"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu…"

Laine laksudes liivale puistab
õrna vahtu merevee pealt,
varbad niiskesse liiva ma lükkan,
tunnen, mul olla on hea…

Viimsed kiired on kustumas taamal,
lainte harjadel mängimas need,
vaikselt kaugusesse ma vaatan,
on tunne nii hea minu sees…

"Päike loojub ja rahu on hinges,
laineharju on paitamas tuul,
nõnda aeg teeb päikeseringe,
öö vaikust on valvamas kuu…"

Sind tänan, mu meri ja päike,
et puhata Sinuga saan,
mul tulles oli tunne nii väike,
nüüd hingelt suurena lahkungi taas…

Autor: Tarmo Selter

Emale

Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, —
enda jälgil, vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu, laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi.

Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene!
Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega, aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge võttis kavalusega.
Kuida asemele anti metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma.
Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust!

Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake;
tema üle uhab laine — aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!

Naised kangast seadvad

Naised kangast seadvad
kambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.

Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!

Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.

Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.

Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.

Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad! 

Üks märtsi hommik udune

Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja poolesringis kaugele
käib metsa palistus.

Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga
nii kaugele kui näed sa —
mets, udu, sulaga.

Mets. Harvad, kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.

Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all,
kurb, kidur põõsas kurdab teel —
mis muremõte tal?