Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Lihtsad ja lühikesed luuletused
Lehed lang’sid
Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang'sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise.
Üks suu
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda
Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks — ma seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige — enda vigu näeb minu sees.
Sina ja mina
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Mu ilus kullakene
Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Vulkan
Ta viskas lõkkeid ülesse: all piinas pitsitus. Kas oli parem pilve all kui ma sees kitsikus? Ta jahtus ära, langes tuhk maa pääle maha. Nii taevani tõusnud kirge näed rämpsuna maas — kivikski kerge!
Öösse ära kadus
Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?