Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Suud suruden su käele, helluden su ette. Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.
Armastuse luuletused
Ballil
Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid, Siidkangad noori liikmeid peitsid. Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kuis joobnustas see tantsijate meeled. Ta seisis eemal loorberpuie rean, Suur nukrus hingen jumalate. Kui helmestik tast tantsijate Käis mööda, neitsid nooren ean. Ta võõrana sääl piduliste salgun End oli kaduvuse leinal annud. Ei tea kuidas pööris end ta siis. Mu jumal! Viirg tast läbi käinud! Ei pilku pöörda enam täinud. Kui lapsepõlvest üles hargus viis, Mis eluneelun meelest läinud: Üks tütarlaps end unistusil’ annud Käed mõttes oli oma sülle pannud. Nii istus, kummardaden vähe pääd Ja pilku kaugusesse saaten. Mis oli hiilgus sellen vaaten, Kui palju aimamata ilu, hääd! Ta silmad olid kinnind aaten. Oo, käsivarte marmor, valmind palged! Klaarõunalised, läbipaistvad, valged! Ruum sumises. Poeet käis teiste sean Kui põgeneden nägemusi Ja suigutaden ahastusi, Mis tõusid hingen pikan rean. Ei saand ta hoida ihaldusi, Mis kiskusid ta meeled enda järgi. - Kui pööris end, sai istjast sama märgi: To sama istang, sama nukker poos, Kui ennegi, mil läks ta ära. Ta ümber unus pidu kära Ja muusika, mis mürtsus täien hoon. Kesk roosa tule pehmet sära Kui tuberoosi punga avanevat Siis nägi kahvand huuli küsitlevat. Üks minut hiljem jo poeet ta een. - Mu preili, ütles, teie loa Seks tarvitan, et üle toa Paar valsi tuuri teeme häälte veen. - Ta pääle heitis silme joa. Siis heljusivad vabanenuil rammel Nad üle saali kergeil valsisammel. - Miks mina see? Nii küsis siis, Ta viidud jälle asemelle. - Kust tuleb kostus kurbadelle, Kes teab, millal kõlab viis, Mis lohutuseks südamelle? - Nii sõnas ta, suud suruden ta käele. - Kes suudab vastu panna ilu väele. - Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid. Siidkangad noori liikmeid peitsid, Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kui vahuveinist kihasivad meeled. Ah, laske olla joobnud poeet! Tuld värvilist, vaskvilet pille Ja naiste naeru, õisi lille Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need. Sest ilu, antud üksikille, Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin, Vast homme uusil vesil meelte paadid.
Carpe diem
Aeg kärsik on, aeg otsa saab. Oh kuulgem, löövad kire vasksed kellad, Et nähkem, hiilg’vad silmad, palged hellad! Tund tundi nelju taga a’ab. Kes erk veel, heitku endast töö, End kastku veini, armastuse lätte: Ses joovas saame ihalduse kätte, Mis annab ülimeelik öö. Löö lahti, preester, kiri pikk, Kus leheküljil muistne ohvri veri. Aeg, mis on antud, olgu nagu meri, Kui laente murduv vahustik. Aeg kärsik on, aeg nelju a’ab; Oo, heida endast kate, naine, tantsi! Siis langetame elu viimse kantsi: Surm lõpu toob, aeg otsa saab.
Ma ollen mo armokest näinud
Ma ollen mo armokest näinud, mo kenna armo ma, — Oh lomus, kuis hüad ja laulad, Kuis hiilgad ja öitsed sa! Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad? Kust, päike, sa illo töid? Mo Tio silmist kumbgi Wist omma läiget jöid! Miks körre peal ni lahkelt Õis, püad naerataa'? Oh, ammo ni öitsew polle, Kui temma näggo, sa! Ja heal tal paljo armsam, Kui löo, sul pilwedes, Kui tassakest' mull' ütleb: „Ma pean sind süddames.“ Mind terretab keik rahwas, Ni lahkelt nikkutab, Kui tahhaksid keik öölda: „Sinno ön meid römustab.“ Mo südda öiskab ja laulab Kui lind seal oksa peal Ja sedda teeb mo pöues Keik armo ja önne heal!
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Mis kaebad sa?
Mis kaebad sa, et polle aega Meil, õisi pärjaks palmitada? Löönd kandlikeled kurwale? Kui olled mees, — rõõm mahhajägo Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko! Silm, üllesse! Waat, kawwalus ja kurri teggu So ümber püüdwad sitkeid paelu, Mo eesti radda, sõlmida! So poead, sedda kindlem hoidkem Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'. End' uskugem! Ei polle aeg nüüd, ellast seada Meil käed rüppe, uinistada! Aeg ränk on, ränka tarwitab! Tru süddamed ja õiged keled, Tru kaljokindlad mehhemeled. Neid tarwis lääb! Last emma selja takka hüa, Tal aegsast tähhendada püa, Mis se on: temma issama! So issama! Kas temma healed, Ta wallohealed, wend, sa kuled? Tal' kindlaks jä! Tal' kindlaks jä ka surmahäddas! Ei olle kerge se, ses aegas Ta lapsiks ennast tunnista'. Kas sõrmewarral teised näitgo So peale, tuld nad süllitago — Tal' kindlaks jä! Ei rikkust, au ta leibas tagga Sa püüdko! Prius ial jagga Sull' kullakettid! Õppind sa Pri põhja peale asset heitma Ja õigusse al leiba söma – Siis rõmusta!
Lenda!
Lenda lõo, lenda linno Ülle metsa päwa, ööd! Sõnna armokessel' kanna, Kes ni kaugel kõnnib teed: Ütle, kuis ni kangelt koormab Murre süddant, hinge mul; Rägi, et ma rahho leia Ööd ei päwa kussagil. Lenda lõo, lenda linno Ülle järwe, ülle ma! Ütle, et kui kaua wibib, Surmale saan langema. Haua künkal rohhokõrsi Taew wihm siis nisutab — Haua kõrwalt sinno laulul Peig mind muido terretab!
Head ööd
Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga! Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda, Ja saatgo und so kulmo peal' Ni ellaste, ni tassa teal. Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa, Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega, Kuis südda sinnus üksine Ta lööb ja tuksub pääw ja ö! Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse, Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse, Sull' toob mo polest head ööd – Ma könnin üksi kauget teed!
Igatsuse-lill
Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled! Kus õitsed nagu taewas sinine? Kõik kõneleb siin sinust üksine! Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled! Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled Ja kaod ohwriks iseendasse, Kus rada kitsas, kare kaljutee — Ja surematause lille otswad huuled. Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene! Kus õitsed minu hingewara ainukene? Ma laulan sulle üksi otsi-teel. Ja kuigi rändan tuhat aastat weel, Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel, Mu walgus, sinilill, mu kullakene.
Pane pää minu rinnale…
Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära, Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin. Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära, Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära, Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin. Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest: Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja, Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest, Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama. Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike, Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan; Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike, See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, — Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.