Nagu ilusamgi hele hääl mäe koopast kostab koledalt, haua sügavusest haledalt, kui on koolja-koorem pääl: nõnda kustub püham püüegi, nõnda närtsib surematuski, nõnda vaibub selgem tõdegi, sumbub öösse ärdam hüüegi.
Naised kangast seadvad
Naised kangast seadvad kambri akna all. Minu mõttekangas hõlju ligidal. Oh mu mõttekangas ilma otsata! Oh mu mõttekangas ilma ääreta! Ükskord oli tema veripunane, oli lumivalge, helesinine. Punane ja valge, taevasinine; südamesse paistsid tähed, päikene. Minu mõttekangas katki kärisend. Tuhatkorda temast süda värisend. Tükid tuule kaudu ümber lendavad. Kartes, õnne tundes, leian räbalad!
Emale
Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
Seltsimees
Kätkis jubba sull', söbber, tru seltsimehheks ma pantud, Sinnoga käin elloteed, tahtmatta hoidja sul, waht. Mullakarwa mul kuub ja näggo mul kortsus on; ikka Wihkasin naero ma, nut silmis on armsam mul and. Teeb koit silmad, kus unni weel wöitleb sees, warra sul lahti: Jubba so peatsil, waat, ähwardes wöetud mul paik. Panned sa ehhal weel käed — kül wässind nad — risti ja loed Issa meie; so ees seisan ma, waikne ja pik. Puhkades unnes mind nääd, kust ülless' sind aeab mo kuju, Kes ma so perremees, sa sullane olgo ehk würst. Lõikawad on minno paelad, mis kanda sul; kangemalt tihti Sölmin so ümber ma neid, midda sa wannemaks lääd. Talwet puistan so nore juuksede peale; ma aean Punna palgilt ja joon läiget so silmade seest. Pudus hütaks' mo issa, eit hädda; mind aitawad hästi, Et, kus astume, rõõm närtsib seal, kortsu lööb kulm. Nenda sadan ma sind, oh innime, mulda, kust tullid — Kuida mo nimme? Sa tea: Murre, ni hüad sa mind.
Oh räägi!
„Oh räägi, lind puuoksal: kas „Peig tuleb tagasi?“ Ma lendan üle metsa, maa, Kül suwe wirk on kaduma — Arm muudab peagi. „Mull' wasta, jõgi: peiuke, „Kas tuleb koeu ta?“ Laen laenet aeab meresse, Pääw aeab pääwa — arwage Wõib armu uskuda. „Sa rohukõrs maapinna peal, „Kas ümber pöörab ta?“ Mind tuulewägi laeneta, Pea üless', ala wintsutab – Aeg teeb ni armuga. Ja nut mul oli weerema Jo walmis silmasse — Seal tungis köbin rõõmuga Mo kurwa kõrwu: „Tere sa! „Nüüd tere, armuke!“
So oma südant
Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Pühapääwa kellad
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Neiu kanga juures
Laened läik'sid läbi ööd, Kuu käis waikselt taewa teed. Neiu noor kül kalda ees Kangast hoides kõneles: „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema. „Oled walge, oled hea, — „Seni keegi sinust pea; „Tuul ja wesi, waata, nad „Muutma kõik sind tötawad! „Päik'se tuli, hele ta, „Südant ei wõi waigista'; „Waikne kuu ööd kuulutab, „Südamele rahu toob. „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema. „Ollin uskja öieke, „Näust neiu punane: „Puna palg — ei kölba ta: „Önnetust toob hoidmata! „Peig siis tulli, peig siis läks, „Järele jäin, ainukseks, — „Puna palg ja söstrasilm? „Nut neid muutis ja mailm! „Nüüd sind hoian, linake, „Hoian öösel truiste; „Surnuriiet anna sa „Tänuks mulle pea ka! „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema!” — Laened läik'sid läbi ööd. Kuu käis waikselt taewa teed: Neiu noore pisaras Surnuriiet niisutas. —
Emmajöe kaldal
Oh Emmajõggi, — ma jälle So laenid terretan! Oh Emmajõggi, — ma jälle So lehk'wat kallast nään! Sa jälle süddant rõmul', Suud laulul' ärritad, Sa pühha Eesti jõggi! Kuis mõtteid laenetad! Oh Emmajõggi, kus õitseb Weel Wannemuinse keel, Kus temma laul ja kannel Meil' järrelhüüdwad weel; Kus Kalewide sõnnad Ja teggud mälletab Noor põlw ja wanna surust Neis mele tulletab; Kus kõrged sambad tõuswad Ta haualt üllesse Ja waimo walgust wälk'wad Mo Eesti piirdesse, – Oh Emmajõggi, kül näggid Sa aasta-saddades Mo Eestimaad pea õnnes Ja kibbedas silmawees, Ja orjakütkeid kandwad Ja rõmus hõiskawad — Ja mis aeg toob, ka sedda So laened weel mattawad. Neid isse agga waikselt Sa wolad, ligutad, Nääd rahwa põlwed tõuswad Ja jälle kadduwad. Kes agga so kõnnet mõistab, Sel' mõnda kulutad Sest, mis sa aea lendul Näin'd, kuled, teada saad. Oh Emmajõggi, ikka Sind südda ka terretab, Nipea silm so pühha Ja kuulsat kallast nääb! Ja sinno laened laulwad Mull' unnewiit kord ka — Lauliko haua lilled Neilt kaugel ei õitsenda!