Öues armsast linnud laulsid, Maggama nüüd jänud nad, Tiwa alla pead matsid, Pessas ellast uinuwad. Luhhalt hüab üksi weel Rohhotirtso helle heal — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Õues armsast lilleöied Nikkutawad körre peal, Maggawad, ku paistel hing'wad, Maggust und nad näwad teal. Õunapu ka uinistab, Õits'waid oksi ligutab — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Unni tulleb uddojälgil, Läbbi akna watab ta, Kas ehk lapsoksed weel kusgil Üllewel peaks ollema. Kus neid leiab ärkselt, seal Tassa heidab kulmo peal' — Lapsoke, sest heida sa. Rahhulist ka hingama!
rahu
Uus rahho
Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal! Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?
Öhtorahho
Pääw loja läin'd, ö eddeneb, Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb Ja öhtorahho sadab ta Keik päwakärra maggama. Mets waikseks jääb ja orroke, Keik linnud ammo wagguse, Waat, lilleke ning allikas On unnenäggo näggemas. Ta langeb kaste üllewelt Ja tolmo wöttab körre pealt, Ja ehhatähhe kullasilm Sind terretab, waikne mailm! Sind terretab, kui tahhaks ta Sull', leinaw südda, üttelda: „Jä wait ka, ärra nutta sa, „Jä wait ja uinu maggama!“
Kui päwa kärra aega
Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
Pallu andeks
Kui olled mõnda hinge kurwastanud Ja tornist langeb wagga kellaheal So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal: Eks nad ehk surma temmal' kulutanud? Ta järrel minne sa ja palluda Sa ärgo wässigo, et andeks annab! Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab Ta haua eest – se piin on otsata!
Õhtule!
Kesk aasa mulda Läen õhtule — Ju ehakulda Läeb puhkele Päew unine. Ja üle talu Ning üle maa, Kui sumin, walu, Jääb üksinda Weel mõtlema. Siis tasa nutul Kui kogu muld Ning ingli jutul, Mil higikuld Toob päikse tuld... Siis kerge aste Läeb edasi — Ja langeb kaste Nii jällegi Kui alati.