Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
öö
Ööpiku laul
I - Mannile Öö pikk! Öö pikk! Tuleb Mikk! Tuleb Mikk! Kustub ju eha! Ase weel teha! Pehme põhk! Pehme põhk! Tuleb Mikk! Tuleb Mikk! Öö pikk! Öö pikk! II - Mikule Tee pikk! Tee pikk! Mine Mikk! Mine Mikk! Ahetab koitu! Esimest loitu! Ruttu nüüd! Ruttu nüüd! Manni Mikk! Manni Mikk! Tee pikk! Tee pikk!
Öösel
Oma emarinna naale Öö, mu südant paiguta; Oma pimeduse walgust, Rändaja mul juhata. Sinu päikse igatsus Sugulased oleme, Oma mulda sa mind mata, Et ma õitsen sinule.
Kõik tuuled…
Kõik tuuled mul armsad südaööl, Koos laulame mõndagi laulu. Ei sõbrad unusta armsal tööl Koos wiibides kunagi laulu! Kõik tuuled, meil alati wöö on wööl, Me elame reisi laulu Ja paisudes loeme kui armsal tööl Kesk lagedat, koduta laulu — Kõik tuuled, me huugades südaööl Täis walguse ihade laulu.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.
3
Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.
Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!
4
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.
Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.
Järel revolutsiooni
1
On kõrtsikoopad pärani kõik lahti,
vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib.
Nüüd viimne tuli löögem elu tahti,
mis ruttu maha käib.
Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
2
Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,
nad lammutet on haisvaiks orjahüteks.
Me oma kulla vahetanud vaseks
ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.
Ja muinaskuningate troonisaalis
nüüd asub trahter, laeni õlleaurus.
Ja kunstimõtet Kölni katedraalis
võib leida vaid veel purjus bakalaurus.
3
Mu pingul närve nagisevail traadel
taas karglevad kõik meelte kirkad klahvid.
Nüüd välja templeist leinarõivas aadel,
sääl täna pidutsegu purjus ahvid!
Aprill, aprill! Taas kire purpurtoogas
ma joon ja märatsen kui Caracalla,
et homme haigena ja reumast loogas,
eelkevadega sõita rentsleist alla!
4
Mu pulss su pulssi tuikab hirmsa jõuga,
sust veremaik mu kurku tõusnud vahe.
Löönd jälle lõkkele mu elutahe,
mis kaua tühjalt lõgistanud lõuga.
Taas kiretõrvikute loitval kumal
mu värsilained veriharjatavad
ja sinu auks, mu puhkiv ebajumal,
„hurraa, hurraa!“ nad kooris karjatavad.
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta läikiv õlg,
tõugatuna laualt puruneb üks kruus.
Tantsi, tantsi veel, et kestaks hull neuroos,
et me naerdes kustuks Lethe jäises voos.