Naised kangast seadvad

Naised kangast seadvad
kambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.

Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!

Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.

Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.

Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.

Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad! 

Mu mõtted

Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.

Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tapluse tulise vankri
eest orjatöö kütkesse kisti.

Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil veres posaunide müra
ja silmikuis lõkete pragin.

Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil punane lakust käib maru
ja kannul neil madude sagin.

Hoi, kostuks nüüd lahingu rima,
nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja sööstuksid võitlusse julma.

Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.