meri

Merehädaline

Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.

Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.

Siis lõuna poole pöörab sõit
kui puhub põhjatuul —
ah väike, väike seegi võit,
ei rammu tüüripuul.

Laev uitab ümber omapääd,
laev uitab ümber umbkaudu
ja leiab vett ja leiab jääd,
ja laine lõhub laudu.

Kui aga puhub lõunatuul,
toibub mees tüüripingil,
käed püsiksid nüüd tüüripuul,
keerd-ülesanne on lõunatuul tingil:

Sest kuhu veab tee?
Just kaugele põhja sisse!
Veab otse surma südame
Lõuna soe tuulekene.

Sügisesel rannal

Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha,
Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,
Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha,
Matta iseennastki iseendasse waikima.

Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas
Nõnda käia ja mullale andeks langeda,
Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas
Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata.

Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,
Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,
Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.

Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus,
Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus
Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.

Nõmme-hallik

Su hinge põhjas tuksub mere sära,
Täis sügawusi õndsaid saari loob,
Kuid harwa tõstlemise helki kaob,
Kui arm ehk halli udu ajab ära.

Su tasaduses ikka kellakumin;
Nii terwitusi rändajale toob,
Kes päiksekiirtes aina janu joob,
Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin.

Su juures nagu leidnud oleks randa,
Kus pidi rändamine lõppema.
Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda,

Mis teedel koormas korjus salaja.
Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda
Sul terwit, laulab kaugel rändaja.

Wäsind

Kõik mere rändajad lapsed
On uinunud magama,
Kui läikide unenäod
Weel üksi jäänd kumama.

Kõik rannad, taewas ja tähed
Wee südames ühes koos —
Nad üheks saand walguse mängus,
Öö õitswate warjude woos.

Kõik rändajad lapsed wäsind —
O meri mind wõta ka,
Mind oma südame läiki,
Et üheks saan kõigega.

Legendaarne

Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.

Üle haudade

Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.

Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.

Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.