Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
meri
Läänemere lained
Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame me kivi kaldasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, ja rauad käsist ja jalust sull' lõikavad lihasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame su unustud rannale.
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Merehädaline
Laev eksind põhja merele, ta mehed meresse langend — üle jäänud on üksainuke, külmast sellegi käed kanged. Ei laeva jõua ta juhtida, pool omapääd luusib see veedel. Ei laeva jõua ta juhtida, laev sõuab juhuse teedel. Siis lõuna poole pöörab sõit kui puhub põhjatuul — ah väike, väike seegi võit, ei rammu tüüripuul. Laev uitab ümber omapääd, laev uitab ümber umbkaudu ja leiab vett ja leiab jääd, ja laine lõhub laudu. Kui aga puhub lõunatuul, toibub mees tüüripingil, käed püsiksid nüüd tüüripuul, keerd-ülesanne on lõunatuul tingil: Sest kuhu veab tee? Just kaugele põhja sisse! Veab otse surma südame Lõuna soe tuulekene.
Meri
Meil ukse ees lainetab meri, käib alla ja ülesse; siin laine lainet ajab, küll taga järgesti. Siin lainetab rukkiväli kuldlaineid mu õue all. Ja isa, ema ja käli nad vaat'vad väraval... Mu üle Eesti taevas on nõnda sinine ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, nii soojasti.
Sügisesel rannal
Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta, Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha, Matta iseennastki iseendasse waikima. Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas Nõnda käia ja mullale andeks langeda, Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata. Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis, Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis, Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees. Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus, Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.
Nõmme-hallik
Su hinge põhjas tuksub mere sära, Täis sügawusi õndsaid saari loob, Kuid harwa tõstlemise helki kaob, Kui arm ehk halli udu ajab ära. Su tasaduses ikka kellakumin; Nii terwitusi rändajale toob, Kes päiksekiirtes aina janu joob, Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin. Su juures nagu leidnud oleks randa, Kus pidi rändamine lõppema. Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda, Mis teedel koormas korjus salaja. Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda Sul terwit, laulab kaugel rändaja.
Wäsind
Kõik mere rändajad lapsed On uinunud magama, Kui läikide unenäod Weel üksi jäänd kumama. Kõik rannad, taewas ja tähed Wee südames ühes koos — Nad üheks saand walguse mängus, Öö õitswate warjude woos. Kõik rändajad lapsed wäsind — O meri mind wõta ka, Mind oma südame läiki, Et üheks saan kõigega.
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
Laip rannal
Sõelub kärbseid risti-põiki
pilliroos kui musta pihu.
Magusalt neid kutsub kõiki
kalda kõntsas lammuv ihu.
Roheline, vettind, ilge, —
nii tõi vool ta neeme tippu.
Katkise ta kuue külge
vähke kobarais jäänd rippu.
Laineis laostund huultenelgid
jätnud hambad õudselt irvi.
Põrkuvad neist päiksehelgid
nagu kari kuldseid hirvi.
Määndus, muhestav ta rindu,
tõotab uimastavat saaki.
Rõve kaarnarauk täis indu
kaevub sinna kui kloaaki.
Palja päälae tõmmust siidist
välgub riba valget konti.
Silmad paisuvad orbiidist,
nagu näeks nad kõrkjas tonti...
* * *
Aga tondil puudub iha
maitsta haisvat ussisööki.
Ainult noor ja priske liha
kõlbaks talle põrgukööki.
Selleta siis juba parem
säästa tuhkjaid surmasirpe,
uita kõrkjais nagu varem,
püüdes liblikaid ja kirpe.