Mine ära, mu noorus, sa — sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge — ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas — lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate rinnale haigele, rinnale haigele!
lootus
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Kui tume ka kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka sa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab.
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Mis kaebad sa?
Mis kaebad sa, et polle aega Meil, õisi pärjaks palmitada? Löönd kandlikeled kurwale? Kui olled mees, — rõõm mahhajägo Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko! Silm, üllesse! Waat, kawwalus ja kurri teggu So ümber püüdwad sitkeid paelu, Mo eesti radda, sõlmida! So poead, sedda kindlem hoidkem Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'. End' uskugem! Ei polle aeg nüüd, ellast seada Meil käed rüppe, uinistada! Aeg ränk on, ränka tarwitab! Tru süddamed ja õiged keled, Tru kaljokindlad mehhemeled. Neid tarwis lääb! Last emma selja takka hüa, Tal aegsast tähhendada püa, Mis se on: temma issama! So issama! Kas temma healed, Ta wallohealed, wend, sa kuled? Tal' kindlaks jä! Tal' kindlaks jä ka surmahäddas! Ei olle kerge se, ses aegas Ta lapsiks ennast tunnista'. Kas sõrmewarral teised näitgo So peale, tuld nad süllitago — Tal' kindlaks jä! Ei rikkust, au ta leibas tagga Sa püüdko! Prius ial jagga Sull' kullakettid! Õppind sa Pri põhja peale asset heitma Ja õigusse al leiba söma – Siis rõmusta!
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Pitkalt kigub padikene
Pitkalt kigub padikene Möda jõgge eddase – Mõttes padi ärel istun, Watan mahha laendesse. Pealt kül hiilgwad, päwa paiste Armsaste neid kullatab, Kuldne wessi ellal wisil Allapol' mind melitab. Agga kül ma tedda tunnen! Pealt ni kenna, wagga ta: Al ta pohhi surma, waewa, Kolledust saab warjama. Jõggi, nago armokene, Nago Tio olled sa: Se ka mõistab naeratada, Ellast', armsast melita'. Ärra ussu, ärra ussu Wagga silmanäggo sa – Wallusalt oh pärrast tunned, Kuis ta mõistnud walleta'!
Mötted Tom-mäel
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.