Ta viskas lõkkeid ülesse: all piinas pitsitus. Kas oli parem pilve all kui ma sees kitsikus? Ta jahtus ära, langes tuhk maa pääle maha. Nii taevani tõusnud kirge näed rämpsuna maas — kivikski kerge!
loodus
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Hommik
Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele — just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees — ja ennäe! seeme kukub ka.
Suine tuul
Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt, tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas, hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi, siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku. Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus, kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis. 1896. Kuis hällib ja kiigub metsa äär, kuis õõtsub ja puhub tuul suine, kuis lilledest lainetab heinamaa käär siin mängib Lämmeküne. Ja juuniõhk ja juunituul, ja algav videvikjume, ja õilmed kõik puhes õilmekuul, pilv taeva all pehme ja sume.
Oh räägi!
„Oh räägi, lind puuoksal: kas „Peig tuleb tagasi?“ Ma lendan üle metsa, maa, Kül suwe wirk on kaduma — Arm muudab peagi. „Mull' wasta, jõgi: peiuke, „Kas tuleb koeu ta?“ Laen laenet aeab meresse, Pääw aeab pääwa — arwage Wõib armu uskuda. „Sa rohukõrs maapinna peal, „Kas ümber pöörab ta?“ Mind tuulewägi laeneta, Pea üless', ala wintsutab – Aeg teeb ni armuga. Ja nut mul oli weerema Jo walmis silmasse — Seal tungis köbin rõõmuga Mo kurwa kõrwu: „Tere sa! „Nüüd tere, armuke!“
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Päikse tõus Hobusemäel
Tukub kewade öö hõbeuduw, walge, Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema; Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge; Hingab mägine maa, puhkab järw saartega. Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel — Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel, Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl. Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm; Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab, Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm. Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, — Üksi talude teel unist midagi weel, Tukuks sirutes sääl päewa higine alge, Liiguks murede must, pärandus talude teel.
Suwel
Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
Metsas
Ja lugemata tulles laenetawat sõudu, Kui läiklemine meres liiwaranna poole. Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu. Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust Mets nagu roheline tempel tõuseb üles Ja peene helin liigub wilu pehmes süles, Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust. Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad, Nad unustawad päikse, oma kodumaa, Ning üksi rada metsa hinge poole loowad. Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja Neil juured mulla jooki terwituseks toowad — Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.