Mine ära, mu noorus, sa — sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge — ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas — lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate rinnale haigele, rinnale haigele!
lahkumine
Sina ja mina
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Öösse ära kadus
Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
Üle vee
Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Nad on mo armokest pannud
Nad on mo armokest pannud Kül musta kirstusse, Nad isse on palweid teinud Ja laulnud laulusi. Ja nimme seadsid, ja risti Kus tarku sönnu peal, Nad haua äre, ja kaeb'sid, Ja waatsid kurjalt mo peal'. Ja minna? Mo arm, ei tulnud Mul sönna, laulo suust, – Ei rohke silmapissar Neil' näitnud kurwastust; Mo rindus agga ristid Sull' iggawest seisawad! Sull' surnolaulo nut'wad Mo süddame pissarad!
Mõnitus
Lokomotiiv a’ab suitsu, vilistab ja ähib. Hüvästi! neitsid silekõhulised. Hüvästi! naised punnismaolised. Rong kiigub, liigub; pehme kevadtuul mind mähib. Hüvästi! hästi! daamid valgenahalised. Kui hää on viimaks minna, jätta seljataha Kõik armastused, vagad magamised, Kõik südame ning ihu jagamised, Ja visata kui paberossi otsad maha Kõik mälestused lõpulised, päramised. Rong lendab üle sireliten, toomen teede. Ah, kondilised kaelad, raagus käed, Ah, ära imet, magat rinde mäed, Teed ummistet ja tuhmund silmi veede! Oo-oi! kuis lahtund, vahtund teie viine väed. Rong huigub, lillelisin jaamun seisab vähe. Hüvästi! pakaljuuksed, higisjalad Ja reied jämedad kui pakud, talad. Kuis võis teil tulla iial hirmus hullus pähe, Et jääksin teie juure, külmad sivvud, kalad! Hüvästi! hästi! hapunahksed noored neitsid. Hüvästi! naised lihahimulised, roojad. Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad, Kes leivanäljas, pordus mehe juure heitsid Nii kaua, kunni nende kubemed veel soojad. Rong vilistades õhtu valgusesse vurab. Hüvästi! sa, kes iga roojust kannad. Hüvästi! kutsuvad mind uued rannad. Rong kiigub, liigub, mõte meeltes vabalt surab. Hüvästi! hästi! raskejalgsed jumalannad!