Kuu kuma on täna nii selge, Kõik pilwed on kadunud, Kuid süda on siiski nii haige, Kõik mõtted on uindunud. Kesk merewett walgus on kudund Tee taewasse, kaugele — Sääl mälestus kõnnib ja särab, Et paistis kord päikene! Kuu kuma on täna nii selge, Laul uinunud laenetes; Weel üksinda sügise liigub Poolkoltunud lehtedes.
kuu
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.