Üks kauge kõlin kõnnib tasa läbi öö — Tuul waikis, hingab ainult üksik talu. Täis muret, waewa liikus läinud päewa töö — Ma istun puhketunnil üksi ärkwel weel, Ja kuulen, kuidas kõlin kõnnib õndsel teel, Kui oleks see mu kõigearmsam walu. Mu meeles õitses kord kui unenäo maa Ja kõlin tõotas mind sinna kanda!... Küll pidin waimutules uueks põlema, Et mõte lumiwalgeid tiiwu kaswatas Ja tunne lumehelkjat rada tasandas, Et tõusta oma päiksekiire randa. Nüüd wärawad on kinni kõrgel ilumaal — Sootule tantsust wäsind istun mullas Ja nutan, et mu nimi leinaks pidu aal, Mis lumiwalge mõtte lastel antakse, Kes jõudsid tunde lumehelgis pärale Kui kõlin jumaluse kandle kullas.