Emale

Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, —
enda jälgil, vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu, laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi.

Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene!
Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega, aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge võttis kavalusega.
Kuida asemele anti metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma.
Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust!

Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake;
tema üle uhab laine — aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!

Kodumaa mõte

Kui jään ma õhtul mõttes waatama,
Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik,
Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik,
Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama,

Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,
Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega:
Me mullast tõusnud mehed uued sammuma
Ja naese uue loonud mõte õnnelik.

Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud
Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend,
Kus siiski walgus ikka sihiks helisend —

Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud.
Mis walgus kõigest seletand me elule.
Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.

Wiimne ase

Koiduhelgis haige kodumaa,
Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas,
Kaua siiski käies oma teed
Üksi jäime oma hinge koidukullas,
Üksi nagu unenäo weed —
Meile wiimast aset juhata.

Üle halli mere laenete
Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke
Nagu õndsaid saari otsides,
Oma unistuste armuhiilges jõudke
Jääbumata tõustes, kustudes
Üksikule ranna luitele.

Üle kodu wiljawäljade
Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge,
Õnnistage teri salaja
Köiteks igaweseks minu laste hinge,
Rinda armastuseks tulena,
Jätkuks minu mure leiwale.

Läheb ulgu teed siis meremees,
Luite õhtulaulud meelde talle jääwad,
Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad,
Unistuste armus silmad kodu näewad,
Laulab hing: laew, kunas randa saad?
Kodukutse õitseb südames!

Läheb idateed siis põllumees,
Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled,
Sulatawad tundeid hõõgama —
Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, —
Õnnistan siis läinut mullaga
Oma leinawaikses südames.