Laev eksind põhja merele, ta mehed meresse langend — üle jäänud on üksainuke, külmast sellegi käed kanged. Ei laeva jõua ta juhtida, pool omapääd luusib see veedel. Ei laeva jõua ta juhtida, laev sõuab juhuse teedel. Siis lõuna poole pöörab sõit kui puhub põhjatuul — ah väike, väike seegi võit, ei rammu tüüripuul. Laev uitab ümber omapääd, laev uitab ümber umbkaudu ja leiab vett ja leiab jääd, ja laine lõhub laudu. Kui aga puhub lõunatuul, toibub mees tüüripingil, käed püsiksid nüüd tüüripuul, keerd-ülesanne on lõunatuul tingil: Sest kuhu veab tee? Just kaugele põhja sisse! Veab otse surma südame Lõuna soe tuulekene.