Mänd

Kui ahelate külgi neetud haudumine
Täis wiha, tulist himu kõike purustada
Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.

Ja siiski kartus iseennast kaotada
Kui tahte õnne leida oma ahelates
Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes.

Nii mõttes ikka kordad oma juttu,
Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.

Wangis

Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!
Mina, see ahel, mina, see kalju,
Kuhu mind köitnud seadus nii walju —
Mina, ma saagiks kui surutud sul! —
Siiski su hämaras rada kui ahetaks,
Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks,
Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale —
Sinna, kus uue saan südame.
Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma!
Elan su loomu ühes kui kahte,
Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte
Köitis mind endasse kahele tapelda.