aeg

Carpe diem

    
Aeg kärsik on, aeg otsa saab.
Oh kuulgem, löövad kire vasksed kellad,
Et nähkem, hiilg’vad silmad, palged hellad!
Tund tundi nelju taga a’ab.

Kes erk veel, heitku endast töö,
End kastku veini, armastuse lätte:
Ses joovas saame ihalduse kätte,
Mis annab ülimeelik öö.

Löö lahti, preester, kiri pikk,
Kus leheküljil muistne ohvri veri.
Aeg, mis on antud, olgu nagu meri,
Kui laente murduv vahustik.

Aeg kärsik on, aeg nelju a’ab;
Oo, heida endast kate, naine, tantsi!
Siis langetame elu viimse kantsi:
Surm lõpu toob, aeg otsa saab.

Eleegia

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
            Vea silmile kaabu
            ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
            on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
            on pehk vaid ja kõdu
            tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
            kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
            Ta külluses määndus
            me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
            et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.