Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
Rahhuto
Mis teed, mo südda, mis tuksud Ni kangelt rindus mul? Kas targemad kord ei tahha Siis mötted tulla sul? „Meid kahjo targaks teeb“, ütleb Jo targa rahwa keel: Mo südda – mis kahjo sa näggid! Ja olled sesamma weel.
Kaddund
Külla wainul weike oja wolab, Tihhe pärnapu ta kaldal seisab: Seal ma tihti seisin sinnoga. Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad, Konnet näitsid laened kohhisewad — Önnelaulo kuulsin kõigis ma. Tänna jälle kuulen nende healed — Ön on läinud, pisarad on jänud! Pärn weel haljas; lilled, õitsete; Ojalaened wolawad weel rutto — Minno wallust rägiwad nad jutto Ja so wallest, kaddund armoke.
Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid! Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand. Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame. Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“ Ja orjaikked langesid!! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: „Au Aleksandril' iggawest!“
Öhtorahho
Pääw loja läin'd, ö eddeneb, Nüüd waikseks nöm ning maantee jääb Ja öhtorahho sadab ta Keik päwakärra maggama. Mets waikseks jääb ja orroke, Keik linnud ammo wagguse, Waat, lilleke ning allikas On unnenäggo näggemas. Ta langeb kaste üllewelt Ja tolmo wöttab körre pealt, Ja ehhatähhe kullasilm Sind terretab, waikne mailm! Sind terretab, kui tahhaks ta Sull', leinaw südda, üttelda: „Jä wait ka, ärra nutta sa, „Jä wait ja uinu maggama!“
Nad on mo armokest pannud
Nad on mo armokest pannud Kül musta kirstusse, Nad isse on palweid teinud Ja laulnud laulusi. Ja nimme seadsid, ja risti Kus tarku sönnu peal, Nad haua äre, ja kaeb'sid, Ja waatsid kurjalt mo peal'. Ja minna? Mo arm, ei tulnud Mul sönna, laulo suust, – Ei rohke silmapissar Neil' näitnud kurwastust; Mo rindus agga ristid Sull' iggawest seisawad! Sull' surnolaulo nut'wad Mo süddame pissarad!
Mo issama on minno arm!
Mo issama on minno arm, Kel süddant annud ma, Sull' laulan ma, mo üllem õn, Mo õitsew Eestima! So wallo süddames mul keeb, So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb, Mo issama! Mo issama on minno arm. Ei tedda jätta ma, Ja peaks sadda surma ma Sepärrast surrema! Kas laimab wõera kaddedus, Sa siiski ellad süddames, Mo issama! Mo issama on minno arm, Ja tahhan puhkada, So rüppe heidan unnele, Mo pühha Eestima! So linnud und mull' laulawad, Mo põrmust lilled õitsetad, Mo issama!
Näed körged pilwed
Näed körged pilwed lendwad Tule tiwul ülle ma — Nendega ma sowiks söita, Sinno jure lendada! Tunned tule kerget öhko Omma ümber mängiwad – Minno hinge iggatsussed Kaugelt siis sind hüawad! Päwal sinno pole palla Sowiminne ullatab, Öse mötte, meel ja südda Unnes sinno kujo nääb. Agga sam jo mulla pinnal Juurdub, paika leiab ta: Ei sind jöua pilwe ruttul, Tule tiwul terreta'. Nödder sönna, ta siis olgo Tunnistusseks, neio sul. Et mo üllem mötte, warra Olled öhtul, hommikul!
Uus rahho
Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal! Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?
Üht eestilaulo
Mo issamaalt kaugel, kus sündinud, Kus armopissart ma wallanud: Siin lilled kannawad öilmeid ka — Üht eestilaulo neil' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: seal kumawad Ka koidopilwed, – kuis särrawad! Pääw löunel läigib siin, öhtal ka – Üht eestilaulo tal' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: siin lendawad Ka linnud, pilwed! Oh önsad nad! Teil pea kas nähha ehk koddo ka? Üht eestilaulo neil' laulan ma! Laul kuhho sa töttad? – Kas teada mul? Hing, hing, kus sa wibid? – Oh tean kül. Mo Eestima, Eestima! Pääw ei ö Laul, nut ja mötte sealt taggane!