Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid, Siidkangad noori liikmeid peitsid. Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kuis joobnustas see tantsijate meeled. Ta seisis eemal loorberpuie rean, Suur nukrus hingen jumalate. Kui helmestik tast tantsijate Käis mööda, neitsid nooren ean. Ta võõrana sääl piduliste salgun End oli kaduvuse leinal annud. Ei tea kuidas pööris end ta siis. Mu jumal! Viirg tast läbi käinud! Ei pilku pöörda enam täinud. Kui lapsepõlvest üles hargus viis, Mis eluneelun meelest läinud: Üks tütarlaps end unistusil’ annud Käed mõttes oli oma sülle pannud. Nii istus, kummardaden vähe pääd Ja pilku kaugusesse saaten. Mis oli hiilgus sellen vaaten, Kui palju aimamata ilu, hääd! Ta silmad olid kinnind aaten. Oo, käsivarte marmor, valmind palged! Klaarõunalised, läbipaistvad, valged! Ruum sumises. Poeet käis teiste sean Kui põgeneden nägemusi Ja suigutaden ahastusi, Mis tõusid hingen pikan rean. Ei saand ta hoida ihaldusi, Mis kiskusid ta meeled enda järgi. - Kui pööris end, sai istjast sama märgi: To sama istang, sama nukker poos, Kui ennegi, mil läks ta ära. Ta ümber unus pidu kära Ja muusika, mis mürtsus täien hoon. Kesk roosa tule pehmet sära Kui tuberoosi punga avanevat Siis nägi kahvand huuli küsitlevat. Üks minut hiljem jo poeet ta een. - Mu preili, ütles, teie loa Seks tarvitan, et üle toa Paar valsi tuuri teeme häälte veen. - Ta pääle heitis silme joa. Siis heljusivad vabanenuil rammel Nad üle saali kergeil valsisammel. - Miks mina see? Nii küsis siis, Ta viidud jälle asemelle. - Kust tuleb kostus kurbadelle, Kes teab, millal kõlab viis, Mis lohutuseks südamelle? - Nii sõnas ta, suud suruden ta käele. - Kes suudab vastu panna ilu väele. - Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid. Siidkangad noori liikmeid peitsid, Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kui vahuveinist kihasivad meeled. Ah, laske olla joobnud poeet! Tuld värvilist, vaskvilet pille Ja naiste naeru, õisi lille Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need. Sest ilu, antud üksikille, Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin, Vast homme uusil vesil meelte paadid.
Kui kuurdub armulill
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Suud suruden su käele, helluden su ette. Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.
Igavesti
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Igavesti antud mulle olla noor,
Ikka nälgida,
Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
Täna armasta
Teda ihkan ma.
Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
Päike heidab tuld
Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh mu kevadkuld,
Lillitet kõik muld!
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Õde, armuke,
Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
Käed kaelale!
Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
Nüüd veel ihkan sind,
Oh mu kevadlind.
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Mötted Tom-mäel
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
Mailmale ärra ütle!
Silm, ülless' taewa pole tõuse, Kui koormab waew sind, ahhastus, Sealt tähhe paistelt jõudo nõua, Kui siin sind kiusab kaddedus. Ja leiad pissaraid weel, nutta, Oh warjul nutta, sallaja! — Mailma nähhes agga ial Hing, ärra wallo ilmuta! Kui rummalus sind, õelus laimab, Oh püa wõtta sallaja Uut jõudo, kinnitust ja lotust Tööd ues uskus algada! Sul hingab rindus kohtomõistja, Kui õigust teggid – eksisid: Mailma ees oh ärra ial, Hing, näita kuida wõitlesid! Ja õnnistas suur Jummal armus So kätte teggo, – leidsid sa Teist südda, kes tru armastusses Kõik tahhab kanda sinnoga: Kui rõmopunna palgis kumab, Ön süddant aeab tuksuma: Oh kaddedat mailma ärra Siis hüa, sedda kaetsema! Käi sirgel sammul õiget radda! Ei kunningaid – kas kähhiseb Mailm ka – tohhi sinna karta! Kuid kurri werri wärriseb! So Loja ette öse warjul Sa ommad põlwed nikkuta Ja pallu: „Sinno sõnna sündko!“ Mailma – ärra roma sa! Ja tulleb üllewelt sull', südda, Kord kõige raskem karristus, Siis täielt mu kõik mahhajägo – Kust tulleb haaw, sealt parrandus! Ja tahhaks lõhkeda ka südda: Jä wait, jä wait ja kannata! Kui sinna tead ja Issa taewas – Mailma – ärra hüa sa!
Kül tahhaks nad!
Kül tahhaks nad sind heita End' jalgil', issama, Ja sinno kaela otsa Siis naerdes astuda. Kül lustiga so hawu Nad lahti lõhhuksid, Kül kis'des wannu wermeid Nad rõmust hõiskaksid. Weel waimosidded kanged On, mõegad terrawad So waenlastel – raudmeled, Ja keled libbedad. Sind agga hoiab kangelt Tru kässi! Põllema So keskel sütas künalt – Waat – et ei kustu ta!
Kewwade tullik
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!
So priust ollid matnud
So priust ollid matnud Nad, pühha issama, So kube enda wahhel Nad wõtsid jaggada; Ja ädikast sull' andsid Nad suhho, seadisid So haua äre hoidjad – Siis rahhus hingasid. Ja kaugelt seisid kartes So lapsed walloga – Ei sõnnaga nad julgend So haual' astuda. Sest pitser olli pantud Ta peale wäggewast Ja õues õitses öse – Ei nähtud tähhekest. Waat – ellokoide tõuseb – So haua ärele Üks ingel astub äkkilt: „Nüüd tõuse üllesse!“ Ja surmakiwwi wereb, Koit särrab, naeratab – Noor prius walges rides, Mailm, sind terretab! Ja passunad ja kandlid Tal' wasto hõiskawad, Ja rõmoperlid silmas Tend wastowõttawad! Ja „Hosianna!“ kõllab So läbbi, issama – „Sind armo Jummal, kiitgem! „Sa wõtsid hallasta'!“
Te lahti!
Te lahti, arm, nüüd omma süddant, Waat, tulnud jälle kewwade, Ja temma terrad, õied, laulud Meid terretawad ueste. Te lahti, arm, ka omma süddant, Külm, lummi kaob päwa eest: Lass' armo päikest sullatada Ka külmad hangud süddamest! Te lahti, arm, ka omma süddant, Noor tuul kõik hüab õitsele: Lass' tõusta rinna põhjast õilmed Ka, armoõilmed üllesse. Te lahti, arm, ka omma süddant, Waat kuida lomus tõttada Kõik püab, enne talwe külma Täit suwwerõmo maitsema! Oh kas siis süddant üksi tahhad Wait jätta, tuimaks, armoke? Oh soenda tend, ellul' süta. Te lahti, lahti süddame!
Pitkalt kigub padikene
Pitkalt kigub padikene Möda jõgge eddase – Mõttes padi ärel istun, Watan mahha laendesse. Pealt kül hiilgwad, päwa paiste Armsaste neid kullatab, Kuldne wessi ellal wisil Allapol' mind melitab. Agga kül ma tedda tunnen! Pealt ni kenna, wagga ta: Al ta pohhi surma, waewa, Kolledust saab warjama. Jõggi, nago armokene, Nago Tio olled sa: Se ka mõistab naeratada, Ellast', armsast melita'. Ärra ussu, ärra ussu Wagga silmanäggo sa – Wallusalt oh pärrast tunned, Kuis ta mõistnud walleta'!