Taliöine

1

Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.

Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.

2

Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.

Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.

3

Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.

Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!

4

Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.

Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.

Simmanil

Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.

Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.

Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.

Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.

Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.

Legendaarne

Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.

Hommik

Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.

Orjade koor

1

Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?

On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.

Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.

Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.

2

Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'.
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
Vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!

Luziferi laulud

1

Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind igal veretuksel —
ei iialgi!
               Mul küllalt jätkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...

2

Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.

Oo, püha palavik täis riski,
kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
Kuid alati Sus peitub miski,
mis üles kaalub Eedenigi hurmad.

3

Sa porijõgesid mu rinda valad
ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
Raudahelaisse kinnitad mu jalad
ja nõuad, et ma lendaks...

Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
ja naha säärtelt rebis roosteahel.
Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
ning ärkasin — Su peiukäte vahel.

Jumalate hämaras

/1

Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest’ pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.

2

Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid —
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.

3

Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.

4

Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.

Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.

Ja rahakaardile tempel
on enam väärt,
kui kogu inglikrempel
palistav taevaäärt.

5

Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.

Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.

Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita — ning elada siiski.

6

Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujail’ ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.

Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis —
elu tuum
on trotsis.

Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.

     Keegi ei tea,

mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea…
Olgem ärkvel!

7

Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.

Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stüühhiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.

Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju…
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.

8

Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.

Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse —
kinnistõdedest irdunud oleskellu.

Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
viib tagasi ellu.

9

Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.

Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.

10

Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.

Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma —
ürgnoore
ning igavest kuuma.

11

Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!

Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias — ei see veel ilmu…
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!

Dies irae

1

Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.

Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

2

Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusund.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.

Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.

3

Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.

Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus — Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.

4

Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.

Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.

5

Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.

Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.

6

Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.

Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib ent Arv —
töötu ja kodutu pööbel.

7

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
            Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?

Ei!

Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike — Revolutsioon.

8

„Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad „olud“?“ —
Oma „kutsumust“ nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.

„Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees“ —
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.

„Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke.
küll aga lolli ja loidu.“

Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.

9

Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.

Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.

10

Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.

Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.

11

Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale —
nii paisub hulkade jõõr.
            Koomale
tõmbub äiksepilvede sõõr.

Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja —
            Messias!

12

Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!

Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.