Ju kadunud on wana, uues ilus Ju tõuseb elu üle rusude! Näe, päikse poole mullapinna wilus Uus püüe leidnud rada ülesse. Kus surus jää, kus aina lumi lasus, Nüüd wõimul liigub ader tuline; Kus murehelin raagus okstes asus, Sääl kohiseb nüüd lausa kewade. Pääd tõstke üles päikse poole, üles! Õnn sätendab ju waimukoidu süles; Teed wõtke, nagu kewadised weed! Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle! Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle! Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
Inimene
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse, Kui olek lapseks kogu elu saladusele, Et leida oma loomus kõige ilma algust Ning sulatada endast iga asja walgust. Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja, Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja, Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu. Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi, Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi! Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
Igatsuse laul
O hing, kas tunned, kuhu surewad Kõik sihita teed? O hing, kas tead, kuhu lõpewad Kõik teeta sihid? Waata mulle silmi, armas otsatus! Waata mulle silmi, minu sõber! Sinu kõne on kui naer saatuseks Minu kurwale küsimise-laulule; Sinu kõne kui nutt kostuseks Minu ärdsele pärimise-mõttele: Midagi ei jõua pärale! Kõik on seotud iseendasse: Meri ja maa, taewas ja päike, Kõik, mis elab ja on — Otsata, lõpmata! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Jumala randadele, walged lagled! O, wiige terwisi, wiige terwisi, Walguse wainudele, walged purjed! Kõik need tunded kogusin lagledeks Laiale küsimise-lagendikule! Kõik need mõtted punusin purjedeks Lugemata pärimise-paatidele! Sind ma armastan, jumala rand, Kihlatud üheks mere ja päiksega Minu hinge kõrgemaks eneseks Läikide läigiks, helkide helgiks, Koduta igatseda, Üksi igatseda! O, minu kauge, kauge jumala rand! Wiige terwisi, walged lagled! Wiige terwisi, walged purjed! Sinna surewad kõik sihita teed, Sinna lõpewad kõik teeta sihid — Ja laul, see lendab üksi!
Ööpiku laul
I - Mannile Öö pikk! Öö pikk! Tuleb Mikk! Tuleb Mikk! Kustub ju eha! Ase weel teha! Pehme põhk! Pehme põhk! Tuleb Mikk! Tuleb Mikk! Öö pikk! Öö pikk! II - Mikule Tee pikk! Tee pikk! Mine Mikk! Mine Mikk! Ahetab koitu! Esimest loitu! Ruttu nüüd! Ruttu nüüd! Manni Mikk! Manni Mikk! Tee pikk! Tee pikk!
Koju jõudes
Kesk suwe ööd kui mõttes minu salu, Üks ööpik üksi hõiskab südames, — Siis wiljawäljad, puud ja kodu-talu. Kõik ehawalgel warjuks tihenes, Ei jäänud muud kui unenägu walge Kesk põllu-ringi kastet külwades. Kui peita tahaks kodu sülle palge, Kui õnnist muinasjuttu korrata — Ja seisan wait, ei meelde tärka alge. Ma nagu koormast pean algama.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Kewade õhtul
Nagu magus unenägu Tine hõiske igal pool; Üle aasa ujub tasa Walge udu jahe wool. Metsa põues nagu kõne, Punga puhkemise jutt; Üle wälja, üle põllu Rõõm kui wärin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, Siiski kõik kui ärkwel weel, Nagu õnnis ootamine: Armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala Nagu soojus sumaja: Wõiksin läbi waikse ilma Kodu hõiskeks sulada!
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.
Õhtu kodu-talus
Õhtu köitis jutueied Unejätkuks puhkama, Pimedus käib wäljas ringi, laulab, nutab tuulega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad, Wanaema kustund silmad Angund pilgul waatawad. Puhkab isa, puhkab ema, Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu Talu-haldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, Tuli nagu wuhises, Keegi nagu waatab aknast, Tares nagu kõlises ... Pimedus käib wäljas ringi Laulab, nutab tuulega — Ööde warjud täitwad südant Üksilduse tundega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad — Kadund aastasajad tõuswad, Pikas reas rändawad. Aastasajad kõnelewad — Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu, Taluhaldja hoigamist.
Wäsind
Kõik mere rändajad lapsed On uinunud magama, Kui läikide unenäod Weel üksi jäänd kumama. Kõik rannad, taewas ja tähed Wee südames ühes koos — Nad üheks saand walguse mängus, Öö õitswate warjude woos. Kõik rändajad lapsed wäsind — O meri mind wõta ka, Mind oma südame läiki, Et üheks saan kõigega.