Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Südamlikud ja kaunid luuletused
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Hommik
Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele — just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees — ja ennäe! seeme kukub ka.
Suine tuul
Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt, tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas, hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi, siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku. Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus, kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis. 1896. Kuis hällib ja kiigub metsa äär, kuis õõtsub ja puhub tuul suine, kuis lilledest lainetab heinamaa käär siin mängib Lämmeküne. Ja juuniõhk ja juunituul, ja algav videvikjume, ja õilmed kõik puhes õilmekuul, pilv taeva all pehme ja sume.
Üle vee
Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.