Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasked hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sul' Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sul' teada an'd
ennemuistsest rõõmupõlvest,
Kadund õnnest pajatand.
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks
oma terad hiilgvalt saadab,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal' tänu,
õis, siis vastu õhata!
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!