So priust ollid matnud Nad, pühha issama, So kube enda wahhel Nad wõtsid jaggada; Ja ädikast sull' andsid Nad suhho, seadisid So haua äre hoidjad – Siis rahhus hingasid. Ja kaugelt seisid kartes So lapsed walloga – Ei sõnnaga nad julgend So haual' astuda. Sest pitser olli pantud Ta peale wäggewast Ja õues õitses öse – Ei nähtud tähhekest. Waat – ellokoide tõuseb – So haua ärele Üks ingel astub äkkilt: „Nüüd tõuse üllesse!“ Ja surmakiwwi wereb, Koit särrab, naeratab – Noor prius walges rides, Mailm, sind terretab! Ja passunad ja kandlid Tal' wasto hõiskawad, Ja rõmoperlid silmas Tend wastowõttawad! Ja „Hosianna!“ kõllab So läbbi, issama – „Sind armo Jummal, kiitgem! „Sa wõtsid hallasta'!“