Kül tahhaks nad sind heita End' jalgil', issama, Ja sinno kaela otsa Siis naerdes astuda. Kül lustiga so hawu Nad lahti lõhhuksid, Kül kis'des wannu wermeid Nad rõmust hõiskaksid. Weel waimosidded kanged On, mõegad terrawad So waenlastel – raudmeled, Ja keled libbedad. Sind agga hoiab kangelt Tru kässi! Põllema So keskel sütas künalt – Waat – et ei kustu ta!
võitlus
Inimene
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse, Kui olek lapseks kogu elu saladusele, Et leida oma loomus kõige ilma algust Ning sulatada endast iga asja walgust. Ja siiski walutare hääle, mõru kurnaja, Kõik were sisse uputaja, maru lõhkuja, Et tuhaski weel kaugele jääks õnnis rahu Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu. Üks wõitlus: saagu hangund mullast maigus jällegi, Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi! Nii tõuseb ilm, mis waewleb enda-sünnituses Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
Hommik
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.