Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kaswatasin oma südames;
Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,
Kus elan, laulan oma walguses.
Mu hingelilled walged keset igatsusi,
Kus surewad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saawad mure tundmused.
Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja —
Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arwata —
Nad on kui arm, mis surematust joonud.