On üle linna udu, ja udu on välja teel, — nii tihe, tume udu, just nagu minu meel. Ja, vana kants, sa seisad nii piiratud ududest, kui keeksid hämar ja udu kõik välja sinu seest.
udu
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.