tulevik

Oder

Siis unustame muret, unustame waewa
ning odratules karastame werd!
Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa
Et näeme waimus oma uhket merd,
Me tulewiku põldu.

Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole:
Kes ial unustab meil oma hinge tuld,
See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,
Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,
Me tulewiku walgus.

Me pühitseme odratules oma rammu,
Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud,
Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,
Kus täis ei saanud meiest rööwli haud, —
Me pühitseme elu.

Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:
Üks tund wõib aastas weri kihada!
Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud,
Töö olgu ülenduseks meile üksinda.
Töö, wabaduse mõrsja.

Sest unustame muret, unustame waewa
Ning odratules karastame werd,
Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa,
Et näeme waimus oma uhket merd
Me tulewiku põldu.

Rukis

Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu:
Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade!
Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule,
Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu.

Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad,
Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse,
See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,
Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad.

Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub,
Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas
Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub.

Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu,
Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas,
See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.