Ruum sumises, kees. Roosa tule all
Kui nümfid heljusivad neitsid,
Siidkangad noori liikmeid peitsid.
Orkester valjult mürtsus üleval
Ja häälte joa alla heitsid
Vaskpillid, viled, viiulite keeled.
Kuis joobnustas see tantsijate meeled.
Ta seisis eemal loorberpuie rean,
Suur nukrus hingen jumalate.
Kui helmestik tast tantsijate
Käis mööda, neitsid nooren ean.
Ta võõrana sääl piduliste salgun
End oli kaduvuse leinal annud.
Ei tea kuidas pööris end ta siis.
Mu jumal! Viirg tast läbi käinud!
Ei pilku pöörda enam täinud.
Kui lapsepõlvest üles hargus viis,
Mis eluneelun meelest läinud:
Üks tütarlaps end unistusil’ annud
Käed mõttes oli oma sülle pannud.
Nii istus, kummardaden vähe pääd
Ja pilku kaugusesse saaten.
Mis oli hiilgus sellen vaaten,
Kui palju aimamata ilu, hääd!
Ta silmad olid kinnind aaten.
Oo, käsivarte marmor, valmind palged!
Klaarõunalised, läbipaistvad, valged!
Ruum sumises. Poeet käis teiste sean
Kui põgeneden nägemusi
Ja suigutaden ahastusi,
Mis tõusid hingen pikan rean.
Ei saand ta hoida ihaldusi,
Mis kiskusid ta meeled enda järgi. -
Kui pööris end, sai istjast sama märgi:
To sama istang, sama nukker poos,
Kui ennegi, mil läks ta ära.
Ta ümber unus pidu kära
Ja muusika, mis mürtsus täien hoon.
Kesk roosa tule pehmet sära
Kui tuberoosi punga avanevat
Siis nägi kahvand huuli küsitlevat.
Üks minut hiljem jo poeet ta een.
- Mu preili, ütles, teie loa
Seks tarvitan, et üle toa
Paar valsi tuuri teeme häälte veen. -
Ta pääle heitis silme joa.
Siis heljusivad vabanenuil rammel
Nad üle saali kergeil valsisammel.
- Miks mina see? Nii küsis siis,
Ta viidud jälle asemelle.
- Kust tuleb kostus kurbadelle,
Kes teab, millal kõlab viis,
Mis lohutuseks südamelle? -
Nii sõnas ta, suud suruden ta käele.
- Kes suudab vastu panna ilu väele. -
Ruum sumises, kees. Roosa tule all
Kui nümfid heljusivad neitsid.
Siidkangad noori liikmeid peitsid,
Orkester valjult mürtsus üleval
Ja häälte joa alla heitsid
Vaskpillid, viled, viiulite keeled.
Kui vahuveinist kihasivad meeled.
Ah, laske olla joobnud poeet!
Tuld värvilist, vaskvilet pille
Ja naiste naeru, õisi lille
Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need.
Sest ilu, antud üksikille,
Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin,
Vast homme uusil vesil meelte paadid.