Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline sammet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
sügis
Oh kanarpik, oh lilleke
Oh kanarpik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! Oh kanarpik, oh lilleke, mind kurbtus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise su silm nii taevasinine — oh lilleke!
Lehed lang’sid
Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang'sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise.
Üks sügisene mälestus
Üht aiamaja sügisehtes Ja õhtutaeva aeglast põlemist Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis, Me ootasime hämaruse tulemist. Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu Ja aknaid. Esil päikse tule sees Maas õilmitsesid astrid. Õhu Reseeda mesi täitis maja ees. Kui sammetkoetis rullus valla õhtu. Sees majas seinad, maalid põlesid Sest tulest, mille päike heitis õhku. Meid hämariku käsivarred puutusid. Su sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde mahedaid lõid. Üksikille Kui saarile me jäime ainuina. Ja nõjatades istmel, kinni silmad, Me istusime vaiki. Ahtus ring. Haav-haaval helendama lõivad ilmad, Mis enda jäädes kujustanud hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud Su hinge sama ihke tuli, mis Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud Su sõrmed keeli tundeis vägevis, Mis inspiratsiooni värinates Me hingi oleks haarand, vapustand. Kuid kaua istusime unistades Veel üksi nii, üksteisi unustand. Su õrnad sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille Kui saarile me jäime ainuina.
Rukis
Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu: Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade! Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule, Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu. Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad, Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse, See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse, Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad. Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub, Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub. Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu, Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas, See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.
Kuu kuma…
Kuu kuma on täna nii selge, Kõik pilwed on kadunud, Kuid süda on siiski nii haige, Kõik mõtted on uindunud. Kesk merewett walgus on kudund Tee taewasse, kaugele — Sääl mälestus kõnnib ja särab, Et paistis kord päikene! Kuu kuma on täna nii selge, Laul uinunud laenetes; Weel üksinda sügise liigub Poolkoltunud lehtedes.
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.
Sügisesel rannal
Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta, Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha, Matta iseennastki iseendasse waikima. Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas Nõnda käia ja mullale andeks langeda, Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata. Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis, Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis, Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees. Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus, Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.