Igawesti wulisew oja olen ma, Igawesti igatsew laulja rändaja. Kus on minu tunde waiksed hallikad, Kuhu merde kustuma mõtted sõuawad? Igawesti pärija helin rändan ma, Oja kahe wahuwa, toitja haruga: Ühes mure juttu loob kurba südame: Pimedus on kuningaks pandud kõigele! Teises rõõm nii läiklewat sära hinge koob: Walgus, walgus wabadust kuldset ühes toob! Rõõmu, mure wulisew oja olen ma, Kahest kokku igatsew laulja rändaja.
rändaja
Nõmme-hallik
Su hinge põhjas tuksub mere sära, Täis sügawusi õndsaid saari loob, Kuid harwa tõstlemise helki kaob, Kui arm ehk halli udu ajab ära. Su tasaduses ikka kellakumin; Nii terwitusi rändajale toob, Kes päiksekiirtes aina janu joob, Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin. Su juures nagu leidnud oleks randa, Kus pidi rändamine lõppema. Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda, Mis teedel koormas korjus salaja. Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda Sul terwit, laulab kaugel rändaja.