Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled! Kus õitsed nagu taewas sinine? Kõik kõneleb siin sinust üksine! Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled! Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled Ja kaod ohwriks iseendasse, Kus rada kitsas, kare kaljutee — Ja surematause lille otswad huuled. Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene! Kus õitsed minu hingewara ainukene? Ma laulan sulle üksi otsi-teel. Ja kuigi rändan tuhat aastat weel, Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel, Mu walgus, sinilill, mu kullakene.
ränd
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.