Mõtte kaljudel! Sääl kus laulawad kõrguste tuuled, Kiiguwad õhkude kuulmata luuled. Awarus naeratab — Põrmule surm, — Sääl minu kodu! Tunde mägestik Heliseb, kõliseb taewaste poole! Hingan sääl läikisid tiiwade hoole Kohinaks paisuda, Käia kui torm Tühjuste üle. Kilke kõrgustes! Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa, Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa! Kisawad waresed — Wuhiseb surm Tühjuste üle!
kotkas
Sa tõuse
Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend, Ei tõuse kui kotkas sa üles, Ei ial siis leidnud sa walguses end, Sa uinud weel tuimuse süles; Sul koduks siis üksi weel unine muld, Ei kaswand sul rändaja keppi; Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld — Ei walgus wõi uduga leppi!