Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!
isamaa
Üht eestilaulo
Mo issamaalt kaugel, kus sündinud, Kus armopissart ma wallanud: Siin lilled kannawad öilmeid ka — Üht eestilaulo neil' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: seal kumawad Ka koidopilwed, – kuis särrawad! Pääw löunel läigib siin, öhtal ka – Üht eestilaulo tal' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: siin lendawad Ka linnud, pilwed! Oh önsad nad! Teil pea kas nähha ehk koddo ka? Üht eestilaulo neil' laulan ma! Laul kuhho sa töttad? – Kas teada mul? Hing, hing, kus sa wibid? – Oh tean kül. Mo Eestima, Eestima! Pääw ei ö Laul, nut ja mötte sealt taggane!
Mo issama on minno arm!
Mo issama on minno arm, Kel süddant annud ma, Sull' laulan ma, mo üllem õn, Mo õitsew Eestima! So wallo süddames mul keeb, So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb, Mo issama! Mo issama on minno arm. Ei tedda jätta ma, Ja peaks sadda surma ma Sepärrast surrema! Kas laimab wõera kaddedus, Sa siiski ellad süddames, Mo issama! Mo issama on minno arm, Ja tahhan puhkada, So rüppe heidan unnele, Mo pühha Eestima! So linnud und mull' laulawad, Mo põrmust lilled õitsetad, Mo issama!