Oh me hirmsad oma liha seen.
Päästke ihu, neitsid, päästke hingi:
Aelden kui penid käime ringi,
Paljastaden jalgu, maha võtten kingi.
Olge valmis, seiske kindlad een.
Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.
Himumahla jooksvad kuivand suud,
Palavlikud silmad ots’vad jälgi.
Mõske, neitsid, esivere märgid,
Tiirasuse lõhna a’avad ninad järgi.
Ragisevad murrun noored luud,
Maha murret hää- ja kurjatunde puud.
Sütib, sütib himulne pilk.
Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad;
Katke põlved, sääred, jalalabad;
Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:
Õnnetust toob iga läinud vilk,
Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk!
Oh me hirmsad oma liha seen.
Päästke, neitsid, ihu, päästke hingi:
Aelden kui penid käime ringi,
Paljastaden jalgu, maha võtten kingi.
Olge valmis, seiske kindlad een.
Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.