eestimaa

Laulja

Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas laulu
ilus tuline oja.

Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske’ella.
Kärgatab pikne —
ja metsad on vait:
laulja on tõstamas
oma hääle, valamas
suusta laulukaste.
Ja tema ümber,
vait kui merekaljud,
rahvad on kuulemaies.

Laul

Jumalaga nüüd, meie maa!
Ei ma nüüd kõnni
Sinu kasemetsadessa,
Kus lilled on õitsemas
Ja laulemas linnud
Ilusti puude varjulla.

Sagedasti istsin
Tasase oja kaldal,
Mõteldes teie pääle,
Mu hallid vanemad!

Sinu halli pääke
Tuleb ikka mu meele
Kui päike õitsemas üles
Kui päikse silm on minemas
Suure Looja sülle,
Armas isakene!

Emakene, vend ja õde,
Teie juure nüüd tulen.
Jumalaga, meie maa,
Ilusam päeva mulle paistab
Hella vanemate majas.

Kuu

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?

Kui siin lumises põhjas
ilusa haisoga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:

Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!

Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uiu sisse.
Nõnda inimeste vaim!

Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!

Miks sa nutad?

Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasked hingevalu,
hellake, ka tunda said?

On sul' Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sul' teada an'd
ennemuistsest rõõmupõlvest,
Kadund õnnest pajatand.

Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks
oma terad hiilgvalt saadab,
et nad nutu kuivataks!

Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal' tänu,
õis, siis vastu õhata!