Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Isse tahtsid
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase! Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest! Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
Kui öis mis õitseb heinamaal
Kui õis mis õitseb heinamaal On minno armoke, Mo armoke on nago laul Mis täidab süddame! Ni kenna olled, neio sa, – Kui suur mo armastus! Sind, kunni wolab wessi weel, Ma hoian süddames! Sind, kunni kaljo pohjatab Ja päike hiilgab teal, Ja kõrge taewas sinnatab, Sind hüab minno heal! Ja kaoks kaljo, wessi, pääw Ja taewa sinni ka – Sind, minno õn, sind iggawest Ma wõttaks armasta'! Jä Jummalaga! Kuiwata So silmad, armoke! Kas sadda pennikoormat ma – Kord pöran taggase!
Kassepu
Kassepu, sa üksi seisad, Seisad, lagge lehtedest, Kassepu, sa nago unnes Kastet sadad okste seest. Wihma kombel mahhalangeb Ta, kui nuttupissarad – Kassepu, kas sa ehk mele Noruss' päiwi tulletad? – Tulletasid tundi mele, Mil sa nuppu aeasid, Mil sa lotusses ja hirmus Kewwadet weel otasid; Nore tule tiiw siis sinno Illo wälja melitas, Õiega ta õhko täites Tänno andsid naerates. Nago neio noruss' ehtes Seisid mõttes, illus sa..... Ja so lehte wahhel wõtsid Taewa lauljad pessita'; Önnega so oksi täitsid, Sureks said, – siis lendasid Omma teed – siis tormid tullid: Paljaks, pu, sind risusid! Torm ja tuul ja wihmahogud Norelt wõtwad kinnita': Wannadusses waewa towad, Raske, oh, neid kannata'! Ja sull' mele tullid päwad. Kus weel päike hiilgas teal, – Kus so halja okste warjult Kostis karjalaste heal – – Kassepu, siis nago unnes Kastet mahhakõiksid sa: Et sa silmawet wist nutsid Arwasin ma sallaja.
Pallu andeks
Kui olled mõnda hinge kurwastanud Ja tornist langeb wagga kellaheal So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal: Eks nad ehk surma temmal' kulutanud? Ta järrel minne sa ja palluda Sa ärgo wässigo, et andeks annab! Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab Ta haua eest – se piin on otsata!
Issama, usk, rahwas!
So issama, so usk, so rahwas – Kas tunned kusgil kallimat? Kas tead sõnna, mis weel tungi Wõib süddamesse kangemalt? So issama, so usk, so rahwas! Se sinno üllem warrandus Ei ööd sul, päwa melest mingo, Ei õnnes egga õnnetuss'! So issama, so usk, so rahwas! Kui ial aeg on, tulleta' Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmatta! Nüüd ärra wässi üllespole Sa üllenda' kät, süddant, meelt! Nüüd ärra jätta troni ette Sa kanda kanget palwe keelt! Mo issama, mo usk, mo rahwas, Mo pühha, kallis emmakeel! Et otsani mo ommaks jääksit', Et hallid juuksed nääks teid weel! Oh armo Jummal, kedda inglid Ja lilled wäljal hüawad: Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä Mind surres weel mo issamaad!
Oh armasta!
Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta ni kaua kui sa saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda, Et armastust ta hoiab, kannab teal, Ni kaua kui tal armastusses wasto Wõib tuksu mõnni teine südda weel! Ja kes ehk meelt sull' allalisseks annud – Oh mis sa wöid, tal meleheaks te! Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda, Oh ärra kurwasta tend ialge! Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu On lahti kurja sõnna siddemed – Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend, Kuid – teine kaebades käib omma teed! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Siis pölwili ta risti äre mahha Sa langed, märjad silmad kattad sa, Ei teist nad ial ennam nähha jõua – Kül surnoaea niiske rohhoga. „Oh wata üllewelt mo pissart, kedda „So haua ees nääd nutwad!“ kaebad sa; „Oh anna andeks, et sind kurwastasin, „Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!“ Ei näe, kule ta so sõnna ennam, Ei ial terreta sind armoga, Ei ial su, mis armo sulle näitas, Sull' ütle ennam: „Andeks andsin ma!“ Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba! Oh agga mõnni pallaw pissaras So pärrast, sinno sõnna pärrast langes – Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd!
Emmasüdda
Üks paigake siin ilmas on. Kus warjul truus, arm ja ön; Kõik mis ni arw siin ilma peal, On peljopaika leidnud seal. Kas emmasüdda tunned sa? Ni õrn, ni kindel! Muutmatta Ta sinno rõmust rõmo nääb, So õnnetussest ossa saab! Kui innimeste likuwad Au, kitust, sõbrust tunda saad, Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad, Kui usk ja arm sust langewad — Siis emmasüdda ilmsiks lääb! Siis weel üks paik sull' üllejääb Kus nutta julged iggal a'al: Tru, kindla emmarinna naal! Mönd' kallist südda kautsin, Mis järrel' nuttes leinasin, Aeg andis teist mull' taggasi: Ei emmasüddant – ialgi!
Ei ma jöua
Kässid lindo sa: „Oh tulle Müri wahhel' ellama!“ Kostab ta: „Ei ial jöua, Innimene, sedda ma! Lausa tuule wäel tiwa Pean tõstma, hõiskama Rõmolaulo taewa pole! Priusseta surreks ma!“ Kässid lille sa: „Oh jätta Päikest mahha, ellake!“ Kostab ta: „Ei ial jõua Sedda minna, innime'! Süggawasse põue pean Temma terrad tõmbama! Ehhitab mind, sureks sadab — Päwata pean surrema!“ Kässid südda sa: „Oh muuda Külmaks end, kui talwejä!“ Kostab ta: „Ei ellades ma Sedda jõua! Jalge! Armastus mo üllem warra, Jõudo, rõmo annab ta Ellades, mind wallus trööstib – Surreks armastusseta!“