Lokomotiiv a’ab suitsu, vilistab ja ähib. Hüvästi! neitsid silekõhulised. Hüvästi! naised punnismaolised. Rong kiigub, liigub; pehme kevadtuul mind mähib. Hüvästi! hästi! daamid valgenahalised. Kui hää on viimaks minna, jätta seljataha Kõik armastused, vagad magamised, Kõik südame ning ihu jagamised, Ja visata kui paberossi otsad maha Kõik mälestused lõpulised, päramised. Rong lendab üle sireliten, toomen teede. Ah, kondilised kaelad, raagus käed, Ah, ära imet, magat rinde mäed, Teed ummistet ja tuhmund silmi veede! Oo-oi! kuis lahtund, vahtund teie viine väed. Rong huigub, lillelisin jaamun seisab vähe. Hüvästi! pakaljuuksed, higisjalad Ja reied jämedad kui pakud, talad. Kuis võis teil tulla iial hirmus hullus pähe, Et jääksin teie juure, külmad sivvud, kalad! Hüvästi! hästi! hapunahksed noored neitsid. Hüvästi! naised lihahimulised, roojad. Hüvästi! kahejalgsed lastetoojad, Kes leivanäljas, pordus mehe juure heitsid Nii kaua, kunni nende kubemed veel soojad. Rong vilistades õhtu valgusesse vurab. Hüvästi! sa, kes iga roojust kannad. Hüvästi! kutsuvad mind uued rannad. Rong kiigub, liigub, mõte meeltes vabalt surab. Hüvästi! hästi! raskejalgsed jumalannad!