Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid, Siidkangad noori liikmeid peitsid. Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kuis joobnustas see tantsijate meeled. Ta seisis eemal loorberpuie rean, Suur nukrus hingen jumalate. Kui helmestik tast tantsijate Käis mööda, neitsid nooren ean. Ta võõrana sääl piduliste salgun End oli kaduvuse leinal annud. Ei tea kuidas pööris end ta siis. Mu jumal! Viirg tast läbi käinud! Ei pilku pöörda enam täinud. Kui lapsepõlvest üles hargus viis, Mis eluneelun meelest läinud: Üks tütarlaps end unistusil’ annud Käed mõttes oli oma sülle pannud. Nii istus, kummardaden vähe pääd Ja pilku kaugusesse saaten. Mis oli hiilgus sellen vaaten, Kui palju aimamata ilu, hääd! Ta silmad olid kinnind aaten. Oo, käsivarte marmor, valmind palged! Klaarõunalised, läbipaistvad, valged! Ruum sumises. Poeet käis teiste sean Kui põgeneden nägemusi Ja suigutaden ahastusi, Mis tõusid hingen pikan rean. Ei saand ta hoida ihaldusi, Mis kiskusid ta meeled enda järgi. - Kui pööris end, sai istjast sama märgi: To sama istang, sama nukker poos, Kui ennegi, mil läks ta ära. Ta ümber unus pidu kära Ja muusika, mis mürtsus täien hoon. Kesk roosa tule pehmet sära Kui tuberoosi punga avanevat Siis nägi kahvand huuli küsitlevat. Üks minut hiljem jo poeet ta een. - Mu preili, ütles, teie loa Seks tarvitan, et üle toa Paar valsi tuuri teeme häälte veen. - Ta pääle heitis silme joa. Siis heljusivad vabanenuil rammel Nad üle saali kergeil valsisammel. - Miks mina see? Nii küsis siis, Ta viidud jälle asemelle. - Kust tuleb kostus kurbadelle, Kes teab, millal kõlab viis, Mis lohutuseks südamelle? - Nii sõnas ta, suud suruden ta käele. - Kes suudab vastu panna ilu väele. - Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid. Siidkangad noori liikmeid peitsid, Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kui vahuveinist kihasivad meeled. Ah, laske olla joobnud poeet! Tuld värvilist, vaskvilet pille Ja naiste naeru, õisi lille Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need. Sest ilu, antud üksikille, Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin, Vast homme uusil vesil meelte paadid.
Südamlikud ja kaunid luuletused
Üks sügisene mälestus
Üht aiamaja sügisehtes Ja õhtutaeva aeglast põlemist Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis, Me ootasime hämaruse tulemist. Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu Ja aknaid. Esil päikse tule sees Maas õilmitsesid astrid. Õhu Reseeda mesi täitis maja ees. Kui sammetkoetis rullus valla õhtu. Sees majas seinad, maalid põlesid Sest tulest, mille päike heitis õhku. Meid hämariku käsivarred puutusid. Su sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde mahedaid lõid. Üksikille Kui saarile me jäime ainuina. Ja nõjatades istmel, kinni silmad, Me istusime vaiki. Ahtus ring. Haav-haaval helendama lõivad ilmad, Mis enda jäädes kujustanud hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud Su hinge sama ihke tuli, mis Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud Su sõrmed keeli tundeis vägevis, Mis inspiratsiooni värinates Me hingi oleks haarand, vapustand. Kuid kaua istusime unistades Veel üksi nii, üksteisi unustand. Su õrnad sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille Kui saarile me jäime ainuina.
Ma tunnen lillesid…
Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud, Neid kaswatasin oma südames; Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud, Kus elan, laulan oma walguses. Mu hingelilled walged keset igatsusi, Kus surewad kõik ohked tolmused, Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi, Ja pärliks saawad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde rändaja — Need lilled nagu unenägu südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis surematust joonud.
Noore kotka laul
Mõtte kaljudel! Sääl kus laulawad kõrguste tuuled, Kiiguwad õhkude kuulmata luuled. Awarus naeratab — Põrmule surm, — Sääl minu kodu! Tunde mägestik Heliseb, kõliseb taewaste poole! Hingan sääl läikisid tiiwade hoole Kohinaks paisuda, Käia kui torm Tühjuste üle. Kilke kõrgustes! Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa, Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa! Kisawad waresed — Wuhiseb surm Tühjuste üle!
Igatsuse-lill
Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled! Kus õitsed nagu taewas sinine? Kõik kõneleb siin sinust üksine! Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled! Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled Ja kaod ohwriks iseendasse, Kus rada kitsas, kare kaljutee — Ja surematause lille otswad huuled. Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene! Kus õitsed minu hingewara ainukene? Ma laulan sulle üksi otsi-teel. Ja kuigi rändan tuhat aastat weel, Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel, Mu walgus, sinilill, mu kullakene.
Kodu-kask
Nii hää on sinu laias warjus istuda Pääd toetades walge tüwe naale Ja kaharate okste kõnet kuulata. Su sahinas ma tõusen rõõmuraale, Mu kõrwus nagu tuljak tuline, Läen nagu kadund kaasituste maale. Nii magus kõik, kui wanaemake Wast muinasjutu ilma tõttis, Üht rõõmu külwas lunastuseks teisele. Sest witsadki su küljest ema wõttis.
Rukis
Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu: Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade! Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule, Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu. Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad, Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse, See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse, Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad. Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub, Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub. Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu, Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas, See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.
Nõmme-hallik
Su hinge põhjas tuksub mere sära, Täis sügawusi õndsaid saari loob, Kuid harwa tõstlemise helki kaob, Kui arm ehk halli udu ajab ära. Su tasaduses ikka kellakumin; Nii terwitusi rändajale toob, Kes päiksekiirtes aina janu joob, Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin. Su juures nagu leidnud oleks randa, Kus pidi rändamine lõppema. Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda, Mis teedel koormas korjus salaja. Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda Sul terwit, laulab kaugel rändaja.
Päikse tõus Hobusemäel
Tukub kewade öö hõbeuduw, walge, Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema; Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge; Hingab mägine maa, puhkab järw saartega. Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel — Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel, Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl. Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm; Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab, Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm. Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, — Üksi talude teel unist midagi weel, Tukuks sirutes sääl päewa higine alge, Liiguks murede must, pärandus talude teel.