Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal! Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?
Südamlikud ja kaunid luuletused
Näed körged pilwed
Näed körged pilwed lendwad Tule tiwul ülle ma — Nendega ma sowiks söita, Sinno jure lendada! Tunned tule kerget öhko Omma ümber mängiwad – Minno hinge iggatsussed Kaugelt siis sind hüawad! Päwal sinno pole palla Sowiminne ullatab, Öse mötte, meel ja südda Unnes sinno kujo nääb. Agga sam jo mulla pinnal Juurdub, paika leiab ta: Ei sind jöua pilwe ruttul, Tule tiwul terreta'. Nödder sönna, ta siis olgo Tunnistusseks, neio sul. Et mo üllem mötte, warra Olled öhtul, hommikul!
Wesiroos
Keset waikset järwe, Kus need lained tasa käewad, Suudleb päike lõmmelehte, Suudleb, üksi pilwed näewad, Wette loowad warjuwärwe — Päike suudleb lõmmelehte. Keset waikset järwe Kosib päike lõmmelehte, Leiab teed ta südamesse, Loob sääl endast tale ehte, Luues wajub, õhtuwärwe Lisab wete läikidesse. Keset uinund järwe Sureb lõmmelehte päike, Sünnib õrnaks wesiroosiks Kumama kui uni wäike Õhtupalweks jumalale.
Suwel
Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
Pane pää minu rinnale…
Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära, Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin. Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära, Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära, Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin. Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest: Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja, Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest, Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama. Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike, Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan; Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike, See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, — Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.
Kuusk
Su peene hing kui unenäos elab, Kui tähte tunne sinu okstes helab; Su latwas liikus muinasjutu tiiw, Kui oli mul su wilus waikne wiiw. Kui minek ikka üksilduste süles Kesk walget rada kuhugile üles — Nii kostab weelgi otsja, nuuksuw toon, Kui mälestuses sinu laulu joon.
Wäsind
Kõik mere rändajad lapsed On uinunud magama, Kui läikide unenäod Weel üksi jäänd kumama. Kõik rannad, taewas ja tähed Wee südames ühes koos — Nad üheks saand walguse mängus, Öö õitswate warjude woos. Kõik rändajad lapsed wäsind — O meri mind wõta ka, Mind oma südame läiki, Et üheks saan kõigega.
Metsas
Ja lugemata tulles laenetawat sõudu, Kui läiklemine meres liiwaranna poole. Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu. Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust Mets nagu roheline tempel tõuseb üles Ja peene helin liigub wilu pehmes süles, Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust. Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad, Nad unustawad päikse, oma kodumaa, Ning üksi rada metsa hinge poole loowad. Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja Neil juured mulla jooki terwituseks toowad — Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.
Õhtu kodu-talus
Õhtu köitis jutueied Unejätkuks puhkama, Pimedus käib wäljas ringi, laulab, nutab tuulega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad, Wanaema kustund silmad Angund pilgul waatawad. Puhkab isa, puhkab ema, Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu Talu-haldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, Tuli nagu wuhises, Keegi nagu waatab aknast, Tares nagu kõlises ... Pimedus käib wäljas ringi Laulab, nutab tuulega — Ööde warjud täitwad südant Üksilduse tundega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad — Kadund aastasajad tõuswad, Pikas reas rändawad. Aastasajad kõnelewad — Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu, Taluhaldja hoigamist.
Talwine udu
Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes, Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu. Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse, Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu, Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu. Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma, Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.