Wihma sajab ja tuuled nutawad —
Kuis nii üksinda lähed,
Üksi kui keskööl mõtted, helinad —
Sügise, tasa su sammud kostawad.
Kadunud isegi tähed.
Kuula, laulan ma, mängin kõigega,
Mängin õitsema salud,
Hüüan kewade-mõtted kohama,
Pillutan õnnede kõla kõndima,
Suutelen rõõmudeks walud.
Waata leekides tõuseb ilule
Jälle kadunud walgus;
Warjul kewade loome südame,
Tunded tõstame ohwriks päiksele —
Hõiskame: surmas uus algus. —
Siiski sajab ja tuuled nutawad,
Kesköö waiksuse wilus,
Sügis, su sammud tasa kostawad;
Laulan sul saateks laulud rändajad,
Laulud koltunud ilus.