Te lahti, arm, nüüd omma süddant, Waat, tulnud jälle kewwade, Ja temma terrad, õied, laulud Meid terretawad ueste. Te lahti, arm, ka omma süddant, Külm, lummi kaob päwa eest: Lass' armo päikest sullatada Ka külmad hangud süddamest! Te lahti, arm, ka omma süddant, Noor tuul kõik hüab õitsele: Lass' tõusta rinna põhjast õilmed Ka, armoõilmed üllesse. Te lahti, arm, ka omma süddant, Waat kuida lomus tõttada Kõik püab, enne talwe külma Täit suwwerõmo maitsema! Oh kas siis süddant üksi tahhad Wait jätta, tuimaks, armoke? Oh soenda tend, ellul' süta. Te lahti, lahti süddame!
uus algus
Ju kadunud on wana…
Ju kadunud on wana, uues ilus Ju tõuseb elu üle rusude! Näe, päikse poole mullapinna wilus Uus püüe leidnud rada ülesse. Kus surus jää, kus aina lumi lasus, Nüüd wõimul liigub ader tuline; Kus murehelin raagus okstes asus, Sääl kohiseb nüüd lausa kewade. Pääd tõstke üles päikse poole, üles! Õnn sätendab ju waimukoidu süles; Teed wõtke, nagu kewadised weed! Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle! Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle! Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.