Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
rõõm
Isse tahtsid
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase! Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest! Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
Kewwade tullik
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!
Kewade õhtul
Nagu magus unenägu Tine hõiske igal pool; Üle aasa ujub tasa Walge udu jahe wool. Metsa põues nagu kõne, Punga puhkemise jutt; Üle wälja, üle põllu Rõõm kui wärin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, Siiski kõik kui ärkwel weel, Nagu õnnis ootamine: Armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala Nagu soojus sumaja: Wõiksin läbi waikse ilma Kodu hõiskeks sulada!
Kodu-kask
Nii hää on sinu laias warjus istuda Pääd toetades walge tüwe naale Ja kaharate okste kõnet kuulata. Su sahinas ma tõusen rõõmuraale, Mu kõrwus nagu tuljak tuline, Läen nagu kadund kaasituste maale. Nii magus kõik, kui wanaemake Wast muinasjutu ilma tõttis, Üht rõõmu külwas lunastuseks teisele. Sest witsadki su küljest ema wõttis.
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.