päike

Sa tulid

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik,
su komme — valgust täis.

Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame —
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.

Õhtule!

Kesk aasa mulda
Läen õhtule —
Ju ehakulda
Läeb puhkele
Päew unine.

Ja üle talu
Ning üle maa,
Kui sumin, walu,
Jääb üksinda
Weel mõtlema.

Siis tasa nutul
Kui kogu muld
Ning ingli jutul,
Mil higikuld
Toob päikse tuld...

Siis kerge aste
Läeb edasi —
Ja langeb kaste
Nii jällegi
Kui alati.

Wesiroos

Keset waikset järwe,
Kus need lained tasa käewad,
Suudleb päike lõmmelehte,
Suudleb, üksi pilwed näewad,
Wette loowad warjuwärwe —
Päike suudleb lõmmelehte.

Keset waikset järwe
Kosib päike lõmmelehte,
Leiab teed ta südamesse,
Loob sääl endast tale ehte,

Luues wajub, õhtuwärwe
Lisab wete läikidesse.

Keset uinund järwe
Sureb lõmmelehte päike,
Sünnib õrnaks wesiroosiks
Kumama kui uni wäike
Õhtupalweks jumalale.

Talwine udu

Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu
Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes,
Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu.

Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse
Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse,
Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu,
Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu.

Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma,
Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.

Päikse tõus Hobusemäel

Tukub kewade öö hõbeuduw, walge,
Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema;
Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge;
Hingab mägine maa, puhkab järw saartega.

Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel —
Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl
Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel,
Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl.

Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab
Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm;
Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab,
Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm.

Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, —
Üksi talude teel unist midagi weel,
Tukuks sirutes sääl päewa higine alge,
Liiguks murede must, pärandus talude teel.

Suwel

Kohiseb metsade koor,
Sahiseb rukis noor;
Päike, kodune ilu!
Kudas nii armas su käik,
Kudas nii lõbus su läik,
Päike, me kullake, ilu!

Kõlinad õhkude hoos,
Helinad wete woos:
Päike, kodune sära!
Armas su walguse käik,
Lõbus, kus osaks su läik,
Päike, me kullake, sära!

Walguse mängus eks sa,
Süda, ka uueks saa,
Waimus ilusam päike!
Tuhat kord kaunim on siis
Looduse kodune wiis,
Waimus kui paistab sul päike!

Legendaarne

Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.