Tukub kewade öö hõbeuduw, walge,
Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema;
Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge;
Hingab mägine maa, puhkab järw saartega.
Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel —
Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl
Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel,
Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl.
Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab
Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm;
Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab,
Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm.
Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, —
Üksi talude teel unist midagi weel,
Tukuks sirutes sääl päewa higine alge,
Liiguks murede must, pärandus talude teel.