Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.