Kassepu, sa üksi seisad, Seisad, lagge lehtedest, Kassepu, sa nago unnes Kastet sadad okste seest. Wihma kombel mahhalangeb Ta, kui nuttupissarad – Kassepu, kas sa ehk mele Noruss' päiwi tulletad? – Tulletasid tundi mele, Mil sa nuppu aeasid, Mil sa lotusses ja hirmus Kewwadet weel otasid; Nore tule tiiw siis sinno Illo wälja melitas, Õiega ta õhko täites Tänno andsid naerates. Nago neio noruss' ehtes Seisid mõttes, illus sa..... Ja so lehte wahhel wõtsid Taewa lauljad pessita'; Önnega so oksi täitsid, Sureks said, – siis lendasid Omma teed – siis tormid tullid: Paljaks, pu, sind risusid! Torm ja tuul ja wihmahogud Norelt wõtwad kinnita': Wannadusses waewa towad, Raske, oh, neid kannata'! Ja sull' mele tullid päwad. Kus weel päike hiilgas teal, – Kus so halja okste warjult Kostis karjalaste heal – – Kassepu, siis nago unnes Kastet mahhakõiksid sa: Et sa silmawet wist nutsid Arwasin ma sallaja.